Menu
Vabastav hingamine andis tunde ja teadmise, mis on elada.
Pille Padar – (Edu- ja kogemuslugu)
Osteopaat
Vabastav hingamine on minu jaoks olnud imeline. Elumuutev. Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas nii lihtne asi, nagu hingamine, töötab nii sügavalt ja hästi.
Mul oli seoses selle hingamistööga ka päris suur segadus, just arvestades seda, et ma töötan meditsiinis ja tean, kuidas need asjad ju töötavad.
Ma tean ka väga hästi psühhoteraapiat ja kuidas välja elamata emotsioonid või pinged kehasse kanduvad. Enne vabastavat hingamist ma teadsin seda, aga see oli ainult teadmine, mida ma ei osanud tarkuseks teha.
Ma olen teadlik vabastavast hingamisest üle 20 aasta. Oma erialaselt (osteopaatia) ma tean, kui oluline on hingamine selleks, et üldse elada. Samas, millegipärast ma ei ole varasemalt endale vabastavat hingamist lubanud. Ma isegi ei arutanud endaga, miks ma ei luba. Mingis osas tekkis ehk hirm, et kas ma saan kõigega hakkama, mis üles tuleb, või et mis siis saab kui saangi terveks?
Üks laupäeva hommik ärkasin hästi tugeva hingetõmbega. Selle sügava hingetõmbega tuli kaasa ka sügav teadmine: “Ma soovin minna vabastavasse hingamisse!” Kui ma pärast ärkamist tegin arvuti lahti siis oli Raimondi reklaam kohe mul silme ees.
Esimesed seansid.
Esimene seanss on mul endiselt selgelt meeles. See oli justkui minu ühest kohast teise tõstmine.
Juba seansist väljudes (lõdvestumise faasis) hakkasin küsima endalt juhtunu kohta hämmelduses, et “Mis see veel oli?” Mõistsin, et minu keha ja meel said kokku. See ühendus oli aga nii ehmatav, et ma ei suutnud seda isegi uskuda – selline ühenduse võimalus ei mahtunud mulle lihtsalt pähe.
Hingamise seansist välja tulles oli mul nii palju tänulikkust, sest selles hingamisrännakus oli nii palju teadlikkust, toetust ja mõistmist.
Teine hingamise seanss läks juba teisiti – ma mõtlesin, et ma alustan väga-väga rahulikult, kuid hoopis käivitus minus mingi programm, kes ütles, et ma näitan siis, kuidas peab hingama. Ja mis aga juhtus oli see, et mul ei tulnud mitte ühtegi aistingut kehasse.
Pinnale tuli aga usalduse teema. Kui ma lõpuks olin endaga sisedialoogi ära rääkinud tuli ka Raimond toetavalt aitama ja siis läks lõpuks hingamine tööle. Raimondil on erakordne tunnetus ja anne ära tunda, kui midagi ei ole päris nii nagu peab.
Teisel korral kui hingamine lõpuks käima läks õnneks halvatust ei tulnud aga hakkas hoopis lämmatama. See lämbumise tunne oli selline, et ma kohe praegu lämbun ära. Samas kohe kogesin, et keegi ütles mulle, et “kui sa praegu lämbuks kohe ära, siis sa ei hingaks siin ja ei räägiks.” Minu seest tuli ka tugi aga ma ei suutnud seda uskuda.
Teise seansi lõpus sain veelgi sügavama ühenduse endaga. Seansist välja tulles oli esimest korda ka mingisugune rahu tunne.
Alates kolmandast korrast hakkasid toimuma minu jaoks sügavamad muutused. Nii kehas kui ka meele tasandil.
Hingamistöö seansside käigus vajasin ma korduvalt kuulda, et mul on luba olla. Proovi mitte võidelda. Ma tegelesin enne ainult allasurumisega.
Tihti ma ei saanud aru, et ma võin neid tundmisi ja kogemusi endale lubada, peamiselt selle pärast, et alateadlikud automaatprogrammid ja kaitsesüsteemid olid meele üle võtnud.
Anda endale võimalus olla kajastus kolmandal seansil väga tugevalt, kus Raimondi imetabasele andele märgata, tulla, toetada, öelda, täpselt just seda, mille peale minu sees olev isiksuse osa, sisemine kriitik käivitus.
Ma mäletan, et kehas tekkis selle peale hästi imelik reaktsioon ja keha teatas, et aitab. See sisemine kriitik hõikas sekka, et “see on täitsa mõttetu, ma tõusen siit praegu püsti ja me läheme ära.” Selle peale mingi teine osa minus hakkas häbi tundma. See käivitas justkui minu isiksuse osade vahel võitluse.
Mingil hetkel kui seesmiselt võitlesin ütles Raimond, et “kas sa ei arva, et sa võiksid seda endale lubada?” Ja see tekitas taas mingi reaktsiooni minus ja siin toimus murdekoht eneseusaldamises.
Kolmas hingamise seanss oli usalduse tagasisaamine, ja luba endale käimasolevat kogeda.
Hiljem seanss intensiivistus, mille käigus tulid pinnale ka valu, lämbumise tunnet ja muudki. Muidugi ei tule kõik need kogemised ühe korraga, vaid tulevad erinevatel hetkedel, erinevate aistingutena.
Kõik see, mis kolmanda seansi käigus ülesse tuli, seda ei anna lihtsalt kirjeldada.
Mida aeg edasi, seda põnevamaks läksid just hingamisest väljatulekud.
Lõdvestumisfaas – see oli midagi sellist, mida ma ootasin iga kord. Mis selle lõdvestumise ajal kõik toimuma hakkab: kõdistamine, skanneerimine ja kuumalained, see on nagu mingi kalibreerimine – kuidas muusika muutub, sa justkui oled keset muusikat.. või kehavälised kogemused… sa lendad.
Seitsmendal korral, näiteks, kogesin, kuidas keha füüsiliselt muutus.
Mul oli roteerunud vaagen. Kui ma osteopaatia õppes olin, siis kolm aastat proovisime minu vaagent sirgeks saada. Kuid me ei saanud mu puusasid siis paika.
Seitsmendal hingamisrännakul pööras esimest korda mu roteerunud puus iseenesest sirgeks. Ma ei saanud sellest kohe arugi. Mingi hetk pärast hingamise seanssi märkasin, et mu käekott ei seisa enam õlal. Siis mingi hetk hakkas üks mu jalg mulle ette jääma, sest mu keha polnud harjunud, et jalg nüüd “uues kohas asub”. Ja siis koperdades ma järsku avastasin, et midagi on mu kehas teisiti. Mu parem puus oli roteerunud tagasi õigele tasapinnale. See on midagi, mida ma ei uskunud, et hingamisega on võimalik.
Vahepeal oli sellega küll väike tagasi langus kuid viimasel üheksandal seansil see muutus taastus ja nüüd on mul täiesti tasakaalus puusad – ja see muutus on siia maani alles.
Minu üheksast hingamistöö seansist pole mitte ükski sarnane olnud.
Nende üheksa eraseansi käigus kogesin mitmel korral valu. See oli miski, mida olen läbi elu pidevalt vältinud. Viimasel üheksandal seansil, jõudsin endas kohta kus ma tahtsin tunda, mis on teiselpool valu. Ja ma lubasingi endal lõpuks seda välditud valu tunda. Mingil hetkel muutus see valu aga kõdiks, mis omakorda muutus mõnutundeks. Siit edasi mõtiskledes, siis kes on öelnud, et ma kartsin valu? Ma kartsin teadmist valust.
See seanss oli ka täis alistumist. See sõna pole mulle kunagi meeldinud, sest seda on võrdsustatud allaandmisega. Ja võitlus, millega olin harjunud eelmistel seanssidel – jõudsin läbi alistumise täieliku ühenduseni.
Tänu kõigele sellele oli mul seansi lõpus selline tunne, et oleks tahtnud maja sülle võtta, see jõupuhang, kõige siiram, kõige puhtam rõõm ja energia, seda lihtsalt oli sellises suures koguses – sain esimest korda tunda sellist piiritut ühendust. Ma olen selle üle siiralt tänulik, et sain sellist ühenduse tunnet kogeda. Ma ei olnud varem sellist tunnet elus tundnud.
Ja siin ma ütlengi, et see järjepidevus ongi kõige suurem võti. Mida edasi seda sügavamad muutused tekkisid ja ka püsivad muutused nii kehaliselt kui ka emotsionaalselt.
Pigem oleks tahtnud iga päev hingamas käia, sest iseendaga kokkusaamise tunne oli niivõrd võimas. See, mida olen nii kaua soovinud ja proovinud saavutada erinevate meetoditega sain läbi vabastava hingamise reaalsuseks.
Peale vabastavat hingamist.
Enne Raimondi juurde vabastavale hingamisele tulekut oli mul selline kummaline asi oma kehaga, et kõik, mis tuli või puudutas mu rinnakule, ma ei saanud. Ma ei saanud kanda kaelakeed. Kui keegi asetas oma käe nende endi rinnakule või isegi, kui keegi vaatas minu peale – tõmbas see mul hinge kuidagi kontrollimatult kinni.
Nüüd pärast hingamisi mu keha enam ei reageeri rinnakuga soetult vanal viisil, ehk, keha ei reageeri üldse. Oma rinnakut puudutades ei ole probleemi. Kui keegi puudutab nende endi rinnakut, pole probleemi. Kui keegi mulle peale vaatab siis ei ole probleemi. Lihtsalt wow! See tekitas suure muutuse minu jaoks, sest peale seda on mul olukordadest või inimestest hoopis teistsugune arusaamine ja suhtumine neisse.
See on nii hämmastav, kui palju vabastav hingamine on tõstnud minu teadlikkust. Ma olen hakanud teadlikult palju rohkem märkama: “oo, läksid pinge, oo sa hoidsid hinge kinni, sa tegid veel midagi”- ehk siis sa ennetad pingetejada.
Enne hingamistööd Raimondiga oli mul ka selline teadmine, et ma vist näen unenägusid, aga ma ei mäletanud neid pärast ärkamist kunagi. Mul oli unekvaliteet nähtavasti nii halb.
Suhtelislt kohe peale esimest vabastava hingamise korda tõusis mul unekvaliteet ja ma hakkasin nägema reaalseid osavõtvaid unenägusid ja need unenäod on mul säilinud siia maani.
Mu mälu paranes. Ma ei suutnud ennem asju meelde jätta ja nüüd märkan, et mul on igast asjad meeles, ilma pingutamata.
Tasakaal nii füüsilise kui emotsionaalsuse vahel. Enne hingamistööd ma keha isegi ei osanud märgata. Kehas toimus päris füsioloogiline muutus.
Ühendus iseendaga – see terviklikkuse tunne. Ma ei osanud ühendusest sellisest üldse mõelda nagu nüüd ma seda kogen. Ühendus pea ja keha vahel, kaasates siia meelt, tekib terviklikkus. Ma ise räägin sellest terviklikkusest koguaeg aga ma ei teadnud, mis tunne see on. Peale vabastavat hingamist ma aga tean, mis tunne see terviklikkus tegelikult on.
Elujõudu – see, mis pulbitseb, mis ilma andmise-saamise teooriata pakub sulle rõõmu, kergust ja ka rahu. Ma ei olnud varem lubanud seda endale.
Vabastav hingamine andis tunde ja teadmise, mis on elada.
Ma olen hakanud ka kuulma inimestelt, et kuidas ma saan nii positiivne koguaeg olla – mis on minu jaoks nii võõras.
Ka vee joomine on mul olnud terve elu väga raske. Nüüd tunnen vee järgi lausa janu.
Lõpetuseks
Kui paljud teraapiaid on sellised, kus me läbi kellegi teise püüame enda sees kuskile jõuda, siis vabastav hingamine on töö iseendaga.
Kõik teised teraapiad on sellised kus me peame minema sündmuse juureni. Selleks, et sündmuse juureni saada, peame suutma meenutada sündmust ja siis sellega kuidagi niimoodi tegeleme.
Hingamistöö puhul sa ei pea minevikku lahkama ja kõige hämmastavam on see, et sa ei mäletagi pärast enam teatud asju – puhastatud, integreeritud, lahustatud.
Ilma ise läbi kogemata on vabastavat hingamist ehk väga raske mõista. Võib ju kuulata ja lugeda teiste kogemusi aga kui ise seda läbi ei koge siis sa päris hästi ikka ette ei kujuta, mis see on ja kuidas see sulle mõjub.
Vabastav hingamine teeb sind tegelikult elusaks.
