Olen rahulikum ja rohkem tsentris, maailm tundub ilus paik.

Esimene kord ei olnud minu jaoks kerge ja taluvuspiir oli üsna lähedal. Samas sain aru, kui palju on veel neid asju seal tammi taga, mis kõik oleks vaja läbi töötada. Nii füüsiline valu (randmed, põlved) kui ka hingeline valu oli minu saatjaks rännakul. Samas hingest tuli valu välja. Füüsiline valu  ja kontrolli puudumine oma jäsemete üle aga tekitas hirmu. Nagu oleks deemoni küüsis olnud. Nägin ka vastavaid nägemusi.

Seansi ajal mõtlesin, et millal see juba läbi saab. Samas kui välja hakkasime tulema, siis sain aru, et peaks veel väga kaua seda endast välja laskma ja kahju oli, et juba läbi. Pisarad voolasid. Enne välja tulekut tundsin ennast nagu laps, puhas hing, habras, ma ei oskagi seda tunnet kirjeldada. Pea käis tohutult ringi, kontakt välismaailmaga taastus väga aeglaselt.

Samal päeval oli selline tunne, nagu oleksin jooksnud maratoni. Aga seda oma peas ja hinges. Kui õhtul voodisse sain, magasin jutti terve öö. Esmaspäeval olin rahulikum kui tavaliselt. Selline habras tunne oli. Teisipäeval ikka veel väsimus, natukene nagu täielikum tunne. Isegi ainevahetus on muutunud.

Täna kolme päeva möödudes tundsin rõõmu, rahu, kindlustunnet. Tunnen vaid ühe seansi järel, et suudan paremini ennast kontrollida, ei lähe nii kergesti endast välja. Olen rahulikum ja rohkem tsentris, maailm tundub ilus paik.

Samas tean, et pean tagasi tulema. Aga annan endale aega.

See oli väga hästi juhitud rännak.