Minu seni kõige võimsam kogemus on ühtlasi ka kõige kummalisem.
Janno Rillo – (Kogemuslugu)
Valdkonnajuht
Olen Raimondi juures hingamas käinud nüüd juba päris palju kordi, ning võin kinnitada, et see meetod toimib edukalt isegi minusuguste ratsionaalsema maailmavaatega inimeste peal. Olin erinevaid hingamistehnikaid küll proovinud ka varem, aga Raimondi puhul meeldis mulle kõige rohkem tema nö pehme meetod, mis annab mõnevõrra suurema vabaduse enda hingamisrütmiga tegelemiseks, mis vähemalt minu puhul toimib palju paremini.
Seni on iga rännak olnud erinev. See oleks nagu kiht kihilt sibula koorimine, kus keha lõdvestub iga korraga järjest enam ja toimub nagu omamoodi sisemine avanemine, mille käigus alateadvus toob järjest sügavamalt pinnale momente, seoseid ja pilte, milleni tavapäraste argitegevuste käigus kunagi ei ulatuks. Eriti meeldib mulle see seisund, kus keha on niivõrd lõdvestunud, et tekib tunne just nagu magaks ja unenäo laadsed pildid hakkavad jooksma, tegelikult oled aga piisavalt teadvel, et saad kõrvalt vaadelda ’mida täna näidatakse’
Minu seni kõige võimsam kogemus on ühtlasi olnud ka kõige kummalisem. Sessioonijärgselt tundus tookord, et seekord oli küll igav kulgemine- tühi ja emotsioonitu. ’Filmi ei näidatud’, seoseid ei tekkinud, ning pea oli täiesti tühi, mitte ainsatki mõtet, mis on väga mitte-minulik. Selline udu sees olek kestis peaaegu kogu õhtu.
Kui petlik võib inimese meel ikka olla:) Alles järgmisel päeval hakkas pärale jõudma, et vastupidiselt esmamuljele olin tegelikult tol rännakul käinud ära oluliselt kaugemal ja sügavamal kui varasematel kordadel. Alles järgmisel päeval hakkasid meenuma nii silme ees jooksnud mustrid, kui ka kujutluspildid mingist uksest, millest ma püüdsin küll läbi pääseda, aga see jäi suletuks. Seejärel meenus, et uksega seoses oleks nagu mingi sisemine hääl minuga rääkinud ja öelnud (seejuures minu enda häälega), et ma ei ole selleks veel valmis. Ning kõige viimasena, veel jupp aega hiljem, meenus, et sellele uksele ja häälele oli eelnenud veidi varem mingi paanikalaadne seisund, kus tajusin kuskile pimedasse sügavusse vajumist, millest pääsemiseks pidin end korraks ärkvele tooma.
Ma ei usu küll eriti esoteerikasse, kuid leian, et kujutluspildid või unenäodki ei saa ka tekkida päris tühja koha peale, seal peab mingi lugu ees olema, mille peale meie aju siis vastava ’seiklusfilmi’ valmistab. Nii ka minul- eks neid detaile oli rohkem, aga see ‘film’ aitas mul ära teha mõned olulised vahekokkuvõtted minu enesearenguteel, et saaks siis sealt juba selgema pildiga edasi liikuda.
Tänud Raimondile seda kõike võimaldamast