Menu
Miks hingamise praktikad toimivad?
(Miks hingamine toimib?)
Oled ehk kunagi mõelnud, mis värk selle hingamisega on? Miks hingamisest on hakatud nii palju rääkima: mingi Wim Hof meetod, vabastav hingamine erinevates vormides, mingid pranajamad, jne. Miks need hingamise praktikad ja harjutused toimivad? Kuidas on võimalik, et tehes mingisugust hingamise harjutust, muudab see seda kuidas ma ennast tunnen või kuidas suudan mingi olukorraga hakkama saada.
Järgmises artiklis seletan sulle lahti põhjused, miks hingamine toimib ja toon mõned näited igapäeva elust, kuidas oled ehk ise oma emotsionaalset seisundit ja meeleseisundit hingamisega kontrollinud või reguleerinud, palju selle peale mõtlemata.
Niisiis, miks hingamine toimib?
Vastus on iseenesest lühike ja lihtne: hingamine toimib selle pärast, et see on otseses ja pidevas ühenduses närvisüsteemiga. Mida see aga tähendab on see: kui minu närvisüsteemi seisund muutub siis muutub ka minu hingamine.
Kuna minu emotsiooni süsteem on samuti ühenduses hingamisega – see tähendab, et igal emotsioonil on oma hingamise muster – seega kui muutub minu emotsioon või enesetunne siis muutub jälle see kuidas ma hingan. Emotsioone ja enesetunnet reguleerib aga autonoomne närvisüsteem.
Ehk, minu hingamine on pidevas dünaamilises muutuses läbi igapäeva elu vastavalt sellele millises seisundis on minu närvsüsteem (jämedalt: sümpaatilises või parasümpaatilises seisundis), milline on minu emotsionaalne seisund või millist emotsiooni ma parasjagu kogen.
Teine asi, mis on hingamise puhul kasulik teada on see: hingamine on ainuke autonoomne (automaatne) süsteem meie kehas, mis on tegelikult pool-automaatne.
Me ei saa oma närvisüsteemi seisundit muuta nagu lülitist koheselt. Samuti ei saa me muuta oma emotsiooni koheselt. Kuid hingamisega on teisiti, hingamine on ainuke mehhanism meie kehas, mida me saame igal hetkel teadlikult üle võtta ja teha seda teistmoodi kui kehast tulev automaatne hingamise impulss meid hingama paneb – saame teadlikult valida ja hingata teisiti kui närvisüsteem meid autopiloodis hingama paneb.
Niisiis, paistab, et loodus või kes iganes on disaininud meie närvisüsteemi ja organismi on loonud väga geniaalse süsteemi. Nimelt, kuna närvisüsteemi seisund peegeldub meil hingamises ja hingamist saan ma teadlikult üle võtta siis hingamine on justkui tagauks minu närvisüsteemi, mille kaudu saan muuta selle seisundit ja toimimist.
Ehk, hingamine on mehhanism läbi mille saan muuta oma enesetunnet, emotsionaalset seisundit ja kuidas minu keha toimib. Minu meelest on see geniaalne looming!
Järgmisena vaatakski mõndasid näiteid igapäeva elust, et kuidas me kasutame hingamist, vahest endalegi teadmata, muutmaks ja kontrollimaks oma emotsionaalset seisundit.
Näide 1.
Kas oled kogenud midagi sellist: oled mingis olukorras mis viib sind tugevasse stressi seisundisse, selline tunne on, et kohe kohe lähed lõhki, plahvatad, lähed kallale, vajud laiali või koost, paned pildi tasku. Selline tunne nagu kohe kohe hakkab klaas üle servade ajama ja siis on katastroof – kõike on liiga palju ja kaotad maa jalge alt. Ja siis keegi ütleb – “hinga!” või “tee kolm sügavat hingetõmmet”. Aga võib olla teed viis või hoopiski kümme sügavat hingetõmmet.
Pärast seda hingamist, mida sa kogesid endas või märkasid inimeses kes tegi seda hingamist? … ma pakun, et tundsid rohkem kohalolus, kergem oli olla, jalad olid rohkem maa peal, tundsid et oled rohkem enda keskmes ja hetkes, see mis tundus liiga palju enam seda ei tundunud, tundus, et suudad olla selle millegagi paremini silmitsi, tundsid rohkem oma kehas olevana, ühenduses olevana, suutsid paremini ja oma keskmest kommunikeerida seda mida vaja, jne.
Need kolm, või rohkem, lihtsat hingetõmmet mida just tegid oli põhimõtteliselt hingamise harjutus – väga lihtne hingamise harjutus ja samas toimiv ja efektiivne harjutus.
Aga kuidas see lihtne hingamise harjutus sai sellise päris suure muutuse minu süsteemis tekitada?
Vaatame, mis siin olukorras täpsemalt hingamisega toimus.
Kuna igal emotsionaalsel seisundil on oma hingamise muster siis kas oled märganud millisel viisil sa hingad kui oled tugevas stressi seisundis? … Jah, pinna pealselt, kiiresti ja pigem kaootiliselt. Kopsude ülemise osaga. (kui su vastus on, et “hoian hinge kinni”, siis sellest räägime aga allpool täpsemalt)
Pinnapealne, kiire ja kaootiline hingamine on tugeva stressi seisundi hingamise muster. Ehk närvisüsteem ütleb meile läbi hingamise, et meil on tugev stressi seisund.
Kas oled oma igapäeva elus tähele pannud ka sellist asja: oled ja teed oma asju ja mingi asi peas ketrab. Märkad seda ja see tüütab sind. Ehk oled isegi sellest tüütamise faktoristki teadlik. Kuid vaatamata sellele see teema peas ikka ketrab. Tahad ketramist korduvalt peatada kuid asi ketrab ikka edasi, ja siis äkki … tekib spontaanne sügav ohe. Kas oled märganud, mis juhtus või muutus vahetult peale ohet? Täpselt, meel oli vaiksem, kergem ja rahulikum oli olla, see asi või teema ei ketranud enam või vähemalt enam sellise valjususega.
Mis just toimus? Ohke hetkel toimus närvisüsteemis nii nimetatud mini restart, ehk lahti laskmine. Ja see lahti laskmine väljendus hingamises sügava spontaanse ohkena.
Nüüd, kui ma olen selles eelnevalt juttu olnud stressi seisundis kus mu keha autopiloodis hingab kiirelt, (pigem) pinnapealselt ja kaootiliselt siis mis need kolm sügavat hingetõmmet on?
Nende kolme sügava hingetõmbe käigus toimub kaks asja:
Esiteks – ma toon oma tähelepanu hingamisele, mis annab mu tähelepanule ja fookusele võimaluse tulla peas räägitavast loost välja ja märgata seda, mis on nüüd, hetkel ja praegu tegelikult kehas ja minu ümber toimumas.
Teine asi on see: Stressi hingamine on pidev intensiivne sisse välja hingamine hoides ja viies närvisüsteemi pidevasse aktivatsiooni aina rohkem ja rohkem (aktiivne sisse ja aktiivne välja hingamine on närvisüsteemi aktiveeriv. Seal juures väljahingamine ei lase lõpuni lahti vaid ainult osaliselt ja piiratult).
Kolm sügavat hingetõmmet, ohe, on oma olemuselt vastand stressi hingamise mustrile. See on sügav – täites kogu kopsumahu, ja lõdvestuv – kus välja hingates lastakse kõik õhk vabalt lõpuni välja kukkuda. Ohe on lahti laskmise ja lõdvestumise hingamise muster. Sa ilmselt juba märkad isegi, mis kolme sügava hingetõmbe käigus toimub. Kuid ma toon selle siiski ise välja kah.
Selle kolme sügava hingetõmbe ajal kasutan ma hingamist kui keelt läbi mille ma kommunikeerin närvisüsteemile, et kõik on hästi, kõik on turvaline, võib lahti lasta. Ja kuna hingamine on keel, mida ka närvisüsteem kasutab ja mõistab siis saades minu poolt teele saadetud info kätte, et oht või olukord ei ole selline nagu minu närvisüsteemile näis siis see toob meid stressi reaktsioonist (sümpaatiline seisund) rohkem alla rahu seisundi suunas (parasümpaatiline seisund). Ehk, tekib suurem kohaloleku ja ühendatuse tunne, taastub suure pildi nägemine ning võime taas ratsionaalselt mõtlema ja kommunikeerima hakata.
Kas pole äge? Nii lihtsa asja taga nagu kolm sügavat hingetõmmet stressi ajal on hoopis palju enamat kui lihtsalt hapnik ja süsihappegaas. Seal on kommunikatsioon minu ja minu alateadlike mehhanismidega, mis võimaldab mul muuta oma enesetunnet ja olemist suhteliselt kiiresti ja efektiivselt. Lihtne aga tõhus!
Näide 2.
Kujuta ette, et sa oled kuskil kus on palju inimesi. Võib olla oled seal tuttavate, sõpradega aga võib olla oled üksi. Ja siis äkki midagi selles keskkonnas käivitab sinus mingi emotsiooni. Märkad, et see hakkab nõudma sinu tähelepanu, keskendud rohkem emotsioonile kui ümbritsevale. Ja siis märkad, et see emotsioon hakkab vaikselt liikuma pinna suunas – justkui tahaks välja tulla. Loodad, et äkki jääb see seisma kuid ei, see liigub lähemale ja lähemale pinnale – väljendumisse. Kui emotsioon jõuab piisavalt lähedale pinnale – aga sina ei taha, et teised ümber olevad inimesed sind selles emotsioonis näeksid siis mida sa teed selleks, et see emotsioon välja ei tuleks?
Tavaliselt saan ma sellele küsimusele vastuseks “surun emotsiooni alla”. Seda küll, aga kuidas sa seda allasurumist teed?
Kui me ei taha, et emotsioon välja tuleb siis meie automaatne refleks on suruda hing kinni… ma tahtsin öelda hingamise kinni. (aga võib olla surumegi mingis vaimses, spirituaalses mõttes ka hinge kinni)
Kui mu emotsioon on välja purskamas ja ma ei taha, et seda nähtaks siis ma surun sellele vastu. Ja kuna igal emotsioonil on oma hingamise muster siis saan vastu suruda vaid hingamisega, ehk õigem oleks öelda hingamise lakkamisega. Ma võtan emotsioonil justkui sõnad suust, võtan ta hingetuks – ei lase tal ennast väljendada.
Kui ma nüüd hoian hingamist kinni siis ma tunnen kuidas emotsioonist tekkinud surve surub vastu minupoolset vastuhoidmist, kuni mingi hetk märkan, et see surve hakkab järgi andma. Sellel hetkel ma võib olla lasen õrnalt hingamisel toimuma hakata aga mitte liiga rutakalt sest tean, et kui ma hingamisega justkui puudutan emotsiooni laengut siis hakkab see taas pinna poole liikuma. Seega, ma pidevalt jälgin kuidas emotsiooni laeng taandub ja mida rohkem see taandub seda vabamalt saan ma hakata jälle hingama, ilma et see emotsioon taas pinnale tuleks.
Palju õnne, ma just surusin emotsiooni edukalt “vaiba alla” tagasi peitu.
Selle õnnitlusega ma ei ütle, et emotsiooni selline allasurumine on miskit halba. Ei, see on lihtsalt kaitsemehhanismist tuleneva tagajärje teadvustamine. Teatud olukordades on see kaitsemehhanism äärmiselt vajalik (olnud) ja oluline “ellu” jäämiseks. Küsimus on aga selles kas see kaitsemehhanism meid enam teenib? Kas see aitab meil jõuda sinna kus me tegelikult tahame või on sellest saanud hoopis tugev automatiseeritud harjumus ja takistus.
See hinge kinni hoidmine mingites olukordades ja emotsioonide allasurumiseks on meil alateadlik automaatne mehhanism, mis on oma alguse tihti saanud lapsepõlvest – sest noh, pidime olema vaiksed, kuulekad, mitte liiga rõõmsad või valjud, mitte vastu hakkama, jms. Pidime suruma alla oma loomulikku väljendumist, et kaitsta oma eestkostjaid nende emotsionaalses suutmatuses hallata meie vajadust väljenduda – olla kuuldud ja nähtud.
Võib olla pole sa aga nõus selle väitega, et emotsiooni alla surumiseks hoiame hinge kinni. Võib olla on sinu kogemus selline, et sa hoopis hakkad sügavamalt hingama kui ebameeldiv emotsioon pinnale tuleb. Mis värk siis sellega on?
See on suurepärane kui sa selliselt toimid. Miks?
Emotsionaalset laengut kehas saab kohelda kolmel viisil.
Enam levinud on kaks esimest:
1. Saad emotsiooni kellelegi, piltlikult öeldes, näkku oksendada
2. Saad emotsiooni alla suruda
3. Saad emotsioonist kohalolus läbi minna ja see laeng kohapeal ära integreerida ja lahti lasta
1. Saad emotsiooni kellelegi, piltlikult öeldes, näkku oksendada tähendab: ma lähen emotsiooni laenguga kaasa. Sellel hetkel emotsioon juhib mind ja mina olen selle emotsiooni kehastus – mingis mõttes käpiknukk. Minul puudub igasugune kontroll enda üle ja ma lihtsalt lasen tulla sellel, mis tuleb. Ma identifitseerun emotsiooniga.
Mõnes mõttes on see hästi vabastav, lubada endal olla ja väljendada seda seesmist tõde, mis pinnale tuleb puhtalt, hetkes ja autentselt ning piiranguteta. See kogemus võib olla väga väestav.
Mingisugustes olukordades on see täiesti okei lasta endal minna selle emotsiooni vooluga kaasa. Teistes olukordades võime luua aga ebavajalikke pingeid enda ja teiste vahele, luua kaost, segadust ja üleliigset stressi.
2. Saad emotsiooni alla suruda tähendab: hoida hinge kinni ja suruda kõik endasse. Suruda kinni ka eneseväljendust. Teha ennast nähtamatuks, kuid kaitstuks. Selle tagajärjel pika peale kipub kujunema depressioon ja muud mentaalsed häired ja probleemid.
Jälle, mingites olukordades oli selline kaitse meile kasulik kuid aja möödudes selline enesekaitse taktika hakkab meid takistama elamises ja jõudmaks sinna kus me tegelikult tahame jõuda.
Selline emotsiooni alla surumine on neist kolmest viisist kõige rängem variant. Sest, kui ma surun mingi emotsiooni alla siis see laeng koguneb minusse ja hakkab mind seestpoolt nii öeldes sööma ja mürgitama. Näiteks kui ma surun viha alla siis selle tagajärjel pika peale tekib vimm ehk vihkamine. Kanda endas pidevalt vihkamist kaasas on sama mis juua mürki ja loota, et see keegi kelle suhtes vimma pean sureb.
3. Saad emotsioonist kohalolus läbi minna ja see laeng kohapeal ära integreerida ja lahti lasta tähendab: ma märkan emotsiooni ja sellega kaasnevat laengut ja kehalisi tundmusi ning aistinguid endas. Ma hoian ennast ka hingamises, ma märkan kuidas hingamine ise toimib sellel hetkel, võib olla teadlikult suunates hingamist otse tunde sisse ja selle keskmesse. Ma püsin selles tundes ja hingamises kuni märkan, et emotsiooni laeng hakkab vaikselt ise taanduma kuni kas see on piisavalt taandunud, et saan hakata oma eluga edasi toimetama või see on täielikult taandunud ja mu keha on täielikult maha rahunenud.
See viimane on ka viis kuidas tugevat emotsiooni igapäeva elus kohelda, töödelda, ja närvisüsteemis ära integreerida – lahti lasta – selliselt, et mitte keegi ei saa haiget, ei mina ise ega minu ümber olevad inimesed. See on ka ainus viis, mis päriselt võimaldab emotsiooni laengust ja selle mõjust minu toimimisele vabaneda.
Igal juhul, paistab et jutt hakkab algsest teemast kõrvale kalduma ja on aeg selle artikli otsad kokku tõmmata.
Kokkuvõtteks.
Niisiis, hingamine ei ole ainult hapniku ja süsihappegaasi vahetamise mehhanism vaid ka närvisüsteemi ja emotsionaalse süsteemi reguleerimise mehhanism. See on justkui keel mida närvisüsteem pidevalt kasutab kommunikeerimaks, mis süsteemis toimub igal hetkel. Hingamine on kui tagauks meid haldavasse süsteemi. See on vahend läbi mille saame muuta ja kontrollida selle süsteemi toimimist.
Kui me oskame hingamise keelt lugeda, ja mõistame mida erinevad hingamise mustrid (harjutused) närvisüsteemi jaoks tähendavad siis saame neid teadlikult vastavalt olukorrale kasutusele võtta ja kommunikeerida oma närvisüsteemiga, et muuta oma meele ja keha toimimist vastavalt sellele kuidas me soovime ja mis on meie eesmärk sellel hetkel.
Nüüd tead ka, et kui sina ise või keegi teeb sügava ohke siis just lasti miskit lahti ja selle asemel et küsida, “mis sul viga on” või “kas kõik on hästi”, las endal lihtsalt selle üle rõõmustada.
Ja selle pärast on ka Kerttu Tennokene, minu sõber ja keegi kes on ka minu hingamistel käinud, öelnud vabastava hingamise kohta sellised sõnad: “Selles praktikas puudub hookus-pookus, see lihtsalt toimib!”
