Menu
Miks hingamise praktikad toimivad?
Miks hingamine toimib?
Teksti pikkus: 9-10 min.
Oled sa kunagi mõelnud, mis värk selle hingamisega on? Miks hingamisest on hakatud nii palju rääkima: mingi Wim Hof´i meetod, vabastav hingamine erinevates vormides, mingid pranajamad jne? Miks need hingamise praktikad ja harjutused toimivad? Kuidas on võimalik, et mingi hingamisharjutus muudab seda, kuidas ma ennast tunnen või kuidas suudan mingi olukorraga hakkama saada?
Alljärgnevas artiklis seletan sulle lahti põhjused, miks hingamine toimib ja toon mõned näited igapäevaelust. Ehk oled isegi oma emotsionaalset seisundit ja meeleseisundit hingamisega kontrollinud või reguleerinud, sellele pikemalt mõtlemata.
Niisiis, miks hingamine toimib?
Vastus on iseenesest lühike ja lihtne: hingamine toimib seepärast, et on otseses ja pidevas ühenduses närvisüsteemiga. Tähendab see seda, et kui minu närvisüsteemi seisund muutub, siis muutub ka minu hingamine.
Ka minu emotsionaalne “süsteem” on ühenduses hingamisega ehk teisisõnu – igal emotsioonil on oma hingamise muster. Seetõttu kui muutub minu emotsioon või enesetunne siis vastavalt sellele muutub minu hingamine. Ja vastupidi, muutes oma hingamist saan muuta oma emotsionaalset seisundit. Emotsioone ja enesetunnet reguleerib aga autonoomne närvisüsteem.
Ehk siis teisisõnu – minu hingamine on pidevas dünaamilises muutumises läbi igapäevaelu vastavalt sellele, millises seisundis on minu närvsüsteem (jämedalt öeldes: sümpaatilises või parasümpaatilises seisundis), milline on minu emotsionaalne seisund või millist emotsiooni ma parasjagu kogen.
Teine asi, mis on hingamise puhul kasulik teada on see: hingamine on ainuke autonoomne (automaatne) süsteem meie kehas, mis on tegelikult pool-automaatne.
Me ei saa oma närvisüsteemi seisundit muuta nagu lülitist koheselt. Samuti ei saa me muuta oma emotsiooni koheselt. Kuid hingamisega on teisiti – hingamine on ainuke meie kehas olev mehhanism, mida me saame igal hetkel teadlikult üle võtta ja teha teistmoodi kui kehast tulev automaatne hingamise impulss meid hingama paneb – saame teadlikult valida ja hingata teisiti kui närvisüsteem meid autopiloodis hingama paneb.
Niisiis paistab, et loodus või kes iganes on disaininud meie närvisüsteemi ja organismi, on loonud väga geniaalse süsteemi. Nimelt, kuna närvisüsteemi seisund peegeldub meil hingamises ja hingamist saan ma teadlikult üle võtta, siis hingamine on justkui tagauks minu närvisüsteemi, mille kaudu ma saan muuta selle seisundit ja toimimist. Ehk siis hingamine on mehhanism, läbi mille saan ma muuta oma enesetunnet, emotsionaalset seisundit ja seda, kuidas minu keha toimib. Minu meelest on see geniaalne looming!
Järgmisena vaatakski mõningaid näiteid igapäevaelust. Vaatame, kuidas me kasutame hingamist, vahel endalegi märkamatult, teadvustamata, muutmaks ja kontrollimaks oma emotsionaalset seisundit.
Näide 1.
Kas oled kogenud midagi sellist: oled mingis olukorras, mis viib sind tugevasse stressiseisundisse, tekib tunne, et kohe kohe lõhked, plahvatad, lähed kallale, vajud laiali või koost, paned n.ö pildi tasku? Selline tunne nagu kohe kohe hakkab klaas üle serva ajama ja siis on katastroof – kõike on liiga palju ja kaotad pinna jalge alt. Ja siis keegi ütleb: “hinga!” või “tee kolm sügavat hingetõmmet!”. Võib olla teed viis või hoopiski kümme sügavat hingetõmmet.
Mida sa kogesid endas pärast sellist hingamist või märkasid inimeses, kes tegi seda hingamist? … Ma pakun, et tundsid rohkem kohalolu, kergem oli olla, jalad olid rohkem maas, tundsid et oled rohkem enda keskmes ja hetkes, ei tundunud enam, et kõike on hetkel liiga palju, tundus, et suudad olla selle millegagi paremini silmitsi, tundsid end rohkem oma kehas olevana, ühenduses olevana iseendaga, suutsid paremini ja lähtuvalt oma keskmest kommunikeerida seda, mida vaja jne.
Need kolm, või rohkem, lihtsat hingetõmmet, mida just tegid, oli põhimõtteliselt hingamisharjutus – väga lihtne hingamise harjutus ja samas toimiv ja efektiivne harjutus.
Aga kuidas see lihtne hingamisharjutus sai sellise päris suure muutuse minu “süsteemis” tekitada?
Vaatame, mis siin olukorras täpsemalt hingamisega toimus.
Kuna igal emotsionaalsel seisundil on oma hingamismuster, siis kas oled märganud, millisel viisil sa hingad, kui oled tugevas stressiseisundis? … Jah, pinnapealselt, kiiresti ja pigem kaootiliselt. Kopsude ülemise osaga. (Kui su vastus on, et “hoian hinge kinni”, siis sellest räägime allpool täpsemalt)
Pinnapealne, kiire ja kaootiline hingamine on tugeva stressiseisundi hingamismuster. Ehk teisisõnu – närvisüsteem ütleb meile läbi hingamise, et meil on tugev stressiseisund.
Kas oled oma igapäevaelus tähele pannud ka sellist asja: oled ja teed oma asju ja mingi asi peas ketrab? Märkad seda ja see tüütab sind. Ehk oled isegi sellest tüütamise faktoristki teadlik. Kuid vaatamata sellele see teema peas ikka ketrab. Tahad ketramist korduvalt peatada, kuid asi ketrab ikka edasi, ja siis äkki … tekib spontaanne sügav ohe. Kas oled märganud, mis juhtus või muutus vahetult peale ohet? Täpselt – meel oli vaiksem, kergem ja rahulikum oli olla, see asi või teema ei kedranud enam või vähemalt ei teinud seda enam nii pealetükkivalt, valjult.
Mis siin toimus? Ohke hetkel toimus närvisüsteemis niinimetatud minirestart ehk lahtilaskmine. Ja see lahtilaskmine väljendus hingamises sügava spontaanse ohkena.
Nüüd, kui ma olen selles eelnevalt jutuks olnud stressiseisundis, kus mu keha hingab autopiloodis kiirelt, (pigem) pinnapealselt ja kaootiliselt, siis mida need kolm sügavat hingetõmmet teevad?
Nende kolme sügava hingetõmbe käigus toimuvad kaks asja:
Esiteks – ma toon oma tähelepanu hingamisele, mis annab mu tähelepanule ja fookusele võimaluse tulla peas räägitavast loost välja ja märgata seda, mis on nüüd, hetkel ja praegu tegelikult kehas ja minu ümber toimumas.
Teiseks: Stressihingamine on pidev intensiivne sisse-välja hingamine, mis hoiab ja viib närvisüsteemi aina rohkem ja rohkem pidevasse aktivatsiooni (aktiivne sisse- ja aktiivne väljahingamine on närvisüsteemi aktiveeriv. Seejuures ei lase väljahingamine lõpuni lahti, vaid teeb seda ainult osaliselt ja piiratult).
Kolm sügavat hingetõmmet, ohe, on oma olemuselt vastandid stressihingamise mustrile. See on sügav hingamine, mis täidab kogu kopsumahu ja lõdvestab: välja hingates lastakse kogu õhk vabalt lõpuni välja “kukkuda”. Ohe on lahtilaskmise ja lõdvestumise hingamismuster. Sa ilmselt juba märkad isegi, mis toimus kolme sügava hingetõmbe käigus. Kuid ma toon selle siiski veel eraldi välja.
Nende kolme sügava hingetõmbe ajal kasutan ma hingamist kui “keelt”, läbi mille ma kommunikeerin närvisüsteemile, et kõik on hästi, kõik on turvaline, võib lahti lasta. Ja kuna hingamine on “keel”, mida ka närvisüsteem kasutab ja mõistab, siis saades minu poolt teele saadetud info kätte, et oht või olukord ei ole selline nagu minu närvisüsteemile näis, toob see meid stressireaktsioonist (sümpaatiline seisund) rahu seisundi suunas (parasümpaatiline seisund). Tekib suurem kohaloleku- ja ühendatuse tunne, taastub nn “suure pildi” nägemine ning võime taas ratsionaalselt mõtlema ja kommunikeerima hakata.
Kas pole äge? Nii lihtsa asja taga nagu kolm sügavat hingetõmmet stressi ajal on hoopis palju enamat kui lihtsalt hapnik ja süsihappegaas. Seal on kommunikatsioon minu ja minu alateadlike mehhanismidega, mis võimaldab mul muuta oma enesetunnet ja olemist suhteliselt kiiresti ja efektiivselt. Lihtne, aga tõhus!
Näide 2.
Kujuta ette, et sa oled kuskil, kus on palju inimesi. Võib olla oled seal tuttavate või sõpradega, võib-olla oled üksi. Ja siis äkki käivitab miski selles keskkonnas sinus mingi emotsiooni. Märkad, et see hakkab nõudma sinu tähelepanu, keskendud rohkem emotsioonile kui ümbritsevale. Ja siis märkad, et see emotsioon hakkab vaikselt liikuma pinna suunas – justkui tahaks välja tulla. Loodad, et äkki jääb see seisma, kuid ei, see liigub lähemale ja lähemale pinnale – väljendumisse. Kui emotsioon jõuab piisavalt lähedale pinnale, – aga sina ei taha, et sind ümbritsevad inimesed sind selles emotsioonis näeksid –, siis mida sa teed selleks, et see emotsioon välja ei tuleks?
Tavaliselt saan ma sellele küsimusele vastuseks: “surun emotsiooni alla”. Seda küll, aga kuidas sa seda allasurumist teed?
Kui me ei taha, et emotsioon välja tuleb, siis meie automaatne refleks on suruda hing kinni… ma tahtsin öelda – hingamine – kinni. (aga võib olla surumegi mingis mõttes ka hinge kinni)…
Kui mu emotsioon on välja purskamas ja ma ei taha, et seda nähtaks, siis ma surun sellele vastu. Ja kuna igal emotsioonil on oma hingamismuster, siis saan vastu suruda vaid hingamisega või – õigemini – hingamise seisatamisega. Ma võtan emotsioonil justkui sõnad suust, võtan ta hingetuks – ei lase tal ennast väljendada.
Kui ma nüüd hoian hingamist kinni, siis ma tunnen, kuidas emotsioonist tekkinud surve surub vastu minupoolset vastuhoidmist, kuni mingil hetkel märkan, et see surve hakkab järgi andma. Sellel hetkel ma võib-olla lasen õrnalt hingamisel toimuma hakata, aga mitte liiga rutakalt, sest tean, et kui ma hingamisega justkui puudutan emotsioonilaengut, siis hakkab see taas pinna poole liikuma. Seega, ma pidevalt jälgin, kuidas emotsioonilaeng taandub ja mida rohkem see taandub, seda vabamalt saan ma hakata jälle hingama, ilma et see emotsioon taas pinnale tuleks.
Palju õnne, ma just surusin emotsiooni edukalt “vaiba alla” tagasi peitu!
Selle õnnitlusega ma ei ütle, et emotsiooni selline allasurumine on midagi halba. Ei, see on lihtsalt kaitsemehhanismist tuleneva tagajärje teadvustamine. Teatud olukordades on see kaitsemehhanism äärmiselt vajalik (olnud) ja oluline “ellujäämiseks“. Küsimus on aga selles, kas see kaitsemehhanism meid enam teenib? Kas see aitab meil jõuda sinna, kus me tegelikult tahame olla või on sellest saanud hoopis tugev automaatseks kujunenud harjumus ja takistus?
Selline hinge kinnihoidmine mingites olukordades kui emotsioonide allasurumiseks kasutatav alateadlik automaatne mehhanism on oma alguse saanud tihti lapsepõlvest – sest eks me pidime ju olema vaiksed, kuulekad, mitte liiga rõõmsad või valjud, mitte vastu hakkama jms. Pidime suruma alla oma loomulikku väljendumist, et kaitsta oma eestkostjaid nende emotsionaalses suutmatuses hallata meie vajadust väljenduda – olla kuuldud ja nähtud.
Võib-olla pole sa aga nõus selle väitega, et emotsiooni allasurumiseks hoiame hinge kinni. Võib-olla on sinu kogemus selline, et sa hoopis hakkad sügavamalt hingama, kui ebameeldiv emotsioon pinnale tuleb. Mis värk siis sellega on?
See on suurepärane, kui sa selliselt toimid. Miks?
Emotsionaalset laengut kehas saab kohelda kolmel viisil.
Enam levinud on kaks esimest:
1. saad emotsiooni kellelegi, piltlikult öeldes, „näkku oksendada“;
2. saad emotsiooni alla suruda;
3. saad emotsioonist kohalolus läbi minna ja selle laengu kohapeal ära integreerida ning lahti lasta.
1. Saad emotsiooni kellelegi, piltlikult öeldes, „näkku oksendada“ tähendab: ma lähen emotsioonilaenguga kaasa. Sellel hetkel emotsioon juhib mind ja mina olen selle emotsiooni kehastus – mingis mõttes käpiknukk. Minul puudub igasugune kontroll enda üle ja ma lihtsalt lasen tulla sellel, mis tuleb. Ma identifitseerun emotsiooniga.
Mõnes mõttes on see hästi vabastav lubada endal olla ja väljendada seda seesmist tõde, mis pinnale tuleb, puhtalt, hetkes ja autentselt ning piiranguteta. See kogemus võib olla väga väestav.
Mingisugustes olukordades on see täiesti okei lasta endal minna selle emotsioonivooluga kaasa. Teistes olukordades võime luua aga ebavajalikke pingeid enda ja teiste vahele, tekitada kaost, segadust ja üleliigset stressi.
2. Saad emotsiooni alla suruda tähendab: hoida hinge kinni ja suruda kõik endasse. Suruda kinni ka eneseväljenduse. Teha ennast nähtamatuks, kuid kaitstuks. Selle tagajärjel kipub pikapeale kujunema depressioon ja võivad ilmneda muud mentaalsed häired ja probleemid.
Jälle, mingites olukordades oli selline kaitse meile kasulik, kuid aja möödudes selline enesekaitsetaktika hakkab meid takistama elamises ning jõudmises sinna, kuhu me tegelikult jõuda tahame.
Selline emotsiooni allasurumine on neist kolmest viisist kõige rängem variant. Sest, kui ma surun mingi emotsiooni alla, siis see laeng koguneb minusse ja hakkab mind seestpoolt nii öeldes sööma ja mürgitama. Näiteks kui ma surun viha alla, siis selle tagajärjel tekib pikapeale vimm ehk vihkamine. Kanda endas pidevalt vihkamist kaasas on sama, mis juua mürki ja loota, et see keegi, kelle suhtes vimma pean, sureb.
3. Saad emotsioonist kohalolus läbi minna ja selle laengu kohapeal ära integreerida ning lahti lasta tähendab: ma märkan emotsiooni ja sellega kaasnevat laengut ja kehalisi tundmusi ning aistinguid endas. Ma hoian ennast hingamises, ma märkan, kuidas hingamine ise toimib sellel hetkel, võib-olla teadlikult suunates hingamist otse tunde sisse ja selle keskmesse. Ma püsin selles tundes ja hingamises kuni märkan, et emotsioonilaeng hakkab vaikselt ise taanduma kuni see on kas piisavalt taandunud, et saaksin hakata eluga edasi minema, toimetama või kuni see on täielikult taandunud ja mu keha on täielikult maha rahunenud.
See viimane on ka viis kuidas tugevat emotsiooni igapäevaelus kohelda, töödelda ja närvisüsteemis ära integreerida – lahti lasta – selliselt, et mitte keegi ei saa haiget, ei mina ise ega minu ümber olevad inimesed. See on ka ainus viis, mis päriselt võimaldab emotsioonilaengust ja selle mõjust minu toimimisele vabaneda.
Kokkuvõtteks.
Niisiis, hingamine ei ole ainult hapniku ja süsihappegaasi vahetamise mehhanism, vaid ka närvisüsteemi ja emotsionaalse süsteemi reguleerimise mehhanism. See on justkui „keel“, mida närvisüsteem pidevalt kasutab, kommunikeerimaks seda, mis süsteemis igal hetkel toimub. Hingamine on kui tagauks meid haldavasse süsteemi. Hingamine on vahend, mille läbi saame muuta ja kontrollida närvisüsteemi toimimist.
Kui me oskame hingamise „keelt“ lugeda, ja mõistame, mida erinevad hingamismustrid (harjutused) närvisüsteemi jaoks tähendavad, siis saame neid teadlikult vastavalt olukorrale kasutusele võtta ja kommunikeerida oma närvisüsteemile, et muuta oma meele ja keha toimimist vastavalt sellele, kuidas me soovime ja mis on meie eesmärk sellel hetkel.
Nüüd tead ka, et kui sina ise teed või keegi teine teeb sügava ohke, siis tähendab see seda, et just lasti midagi lahti ja selle asemel et küsida, “mis sul viga on?” või “kas kõik on hästi?”, luba endal lihtsalt selle üle rõõmu tunda.
Ja seepärast on ka minu sõber Kerttu Tennokene, kes on käinud ka minu hingamistel, öelnud vabastava hingamise kohta sellised sõnad: “Selles praktikas puudub hookus-pookus, see lihtsalt toimib!”
