Menu
30 aastat kestnud süütundest ja leinast vabaks!
Kristjan Kallas – (Edu- ja kogemuslugu)
Muusik
Esimest korda läksin vabastavale hingamisele umbes viis aastat tagasi. Keegi mu peas ütles, et on vaja. Olles lugenud inimeste kogemusi sellest, kes oli tundnud suurt joovastust elu suhtes, kes kõikehõlmavat ja haaravat armastusetunnet jne, lootsin minagi kõike seda kogeda.
Tulemus esimesel vabastava hingamise seansil oli sootuks vastupidine kõikehõlmavale kerguse- ja armastusetundele. Meeletud krambid ja valu üle kogu keha, pealaest varvasteni välja, lisaks meeletu palavus. Ainuke soov peas oli, et see kõik juba lõppeks.
Mõistsin, et vaatamata esimesele mitte kõige meeldivamale kogemusele, peab asjaga tegelema. Keha rakkudesse olid seda endale teadvustamata salvestunud kogu eelneva elu pinged, traumad ja allasurutud emotsioonid, mis kõik nüüd vallandusid, kui aju kontrollimehhanism oli ülejäänud kehast välja lülitatud.
Järgneval kolmel-neljal hingamistöö seansil kordus kõik samamoodi, aga iga kord natuke leebemal kujul – pinged hajusid ja sulasid, lisandusid mõned kehavälised kogemused, kus tundsin, et hõljun oma füüsilisest kehast kümne sentimeetri võrra kõrgemal, lisaks tohutud visuaalsed kogemused. Ilmselt oli esmalt vaja eemaldada peamised takistused füüsiliste pingete näol, et liikuda järgmisele tasandile.
Tekkis mõneaastane paus.
Kui Raimond tegi ettepaneku, et võiks tervele bändile kollektiivset grupihingamist teha, olin kohe nõus, lootes, et see võiks kogu kambale ühendavalt mõjuda. Pakkumine oli, et viis korda individuaalselt ning viis korda grupiseansina.
Minnes peale mõneaastast pausi esimesele seansile, valdas mind väike hirmutav ärevus, et kas kordub kõik sama ebameeldiv nagu mõni aasta tagasi. Vaatamata väikesele pausile oli asi tunduvalt leebem – tundsin küll, kuidas näpud kokku tõmbuvad ja jalad kõhu alla kägarduvad, kuid see ei tekitanud ebameeldivat tunnet, ilmselt olin valmistunud hullemaks.
Peale mõnda korda märkasin, et minu hingamisseanssidel on kindel muster. Esimeses faasis füüsiline valu (mis hilisematel kordadel kadus), ühel hetkel täielik black out, teadvuseta olek. Tohutud visuaalid (kujundid, peamiselt kolmnurk, suur hirve pea, ikoonid, Neitsi Maarja kujutis, üleni valges mehed/tegelased minu kohal ja kõrval seismas), korraks teadvusele tulek ja mõne hetke pärast jälle kuskile teise maailma kadumine.
Iga seansi lõpus tundsin suus ja ninas kummalist hapukat omapärast lõhna ja maitset, isegi koju jõudes oli veel seda tunda. Jõudsin isegi oma riideid nuusutada, et äkki need lõhnavad kuidagi imelikult. Hiljem sain teada, et nii mõnigi hingaja on samasugust lõhna ja maitset kirjeldanud. Nimelt olevat tegu psühhedeelse ainega DMT, mida leidub paljudes taimedes ja mida toodab väikeses koguses ka inimese keha. Minul hingamise käigus selle tootmine kuidagi aktiveerus.
Peale nelja vabastava hingamise privaatseanssi tundsin, et sisimas jõuan kuskile maale juba väga kergelt, vähese vaevaga ja ilma takistusteta, kuni mingi suure võimsa ja kaitsva blokini, mis ei lase enam edasi. Mis seal taga on? Ei tea, ja mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellest müürist läbi kaevata. Panin lootuse grupiseansside peale.
Olles senimaani käinud ainult üksinda hingamas, ei osanud ma midagi oodata ühishingamisest koos inimestega, keda sa pead enda sõpradeks ja töökaaslasteks. Inimestega, kelle sa oled juba niigi välja sõelunud sadade teiste seast ja kes on sinu jaoks erilised. Kas äkki tekib mingi müstiline kõrgemal tasandil tajutav ühendav niidistik, mis meid ühte liidab, või midagi muud seesugust?
Läks nagu ikka, igaüks pusis oma isiklike asjade ja probleemidega. Välja arvatud see, et alguses ütles igaüks, mis eesmärgi ta püüab hingama minnes kaasa võtta.
Sain aru, et kui see eesmärk loomulikult ei tule, siis ei ole mõtet midagi leiutama hakata. See peab ise sinu juurde jõudma, vaja on ainult rahuneda. Vastasel juhul hakkad taga ajama midagi sellist, mis ei ole tegelikult sinu jaoks sellel momendil peamine ja võid pettuda, kui selleni ei jõua.
Üheksakümnendatel oli tavaline, et väiksemates linnades ja asulates seisid aastaid ilma igasuguste piirete ja järelevalveta täiesti niisama laokil pooleliolevad ehitused, kus siis poisid ronimas ja uudistamas käisid.
Seitsmeaastase poisikesena elasin ma üle ühe traagilise sündmuse. Nimelt minust paar aastat vanem sõber hukkus traagiliselt ehitusel minu silme all, jäädes lahti vajunud tuhaplokkide varingu alla. Seitsmeaastase lapse jaoks on sellise sündmusega psühholoogiliselt üsna keeruline ise hakkama saada. Sellel ajal ei küsinud ju keegi, kuidas sa ennast tunned või mis tunded sind sellega seoses valdavad. Ei kodus, ei koolis.
Sellest ajast saati, 30 aastat, on see sündmus mind piinanud ja olen ennast poolenisti süüdlasena tundnud paari lause pärast, mis hiljem vanematelt tuli. Umbes 20 aastat oli mul selle koha pealt täielik blokk, alles viimased 10 aastat on see sündmus hakanud mind külastama ja ennast meelde tuletama. Tavaliselt võtad selle hetke, vesistad natuke ja liigud oma tavapäraste asjaajamiste juurde tagasi, päris lõpuni ja sügavuti ei jõua või ei julge minna.
Eelviimasel, kaheksandal seansil Raimondiga võtsin selle endaga hingamisele kaasa. Läksin sügavuti sellesse päeva, tunnetasin seda hingepõhjani välja, pisarad voolasid. Aega oli (u 1,5 tundi), põgeneda ei olnud kuhugi, ega ei oleks olnud mõtetki, sest millal siis veel kui mitte praegu. Seanss lõppes, kõik jagasid oma kogemusi, mina ei suutnud, sest lõug veel värises.
Samal öösel keset ööd ärkasin ma järsku unest. Silmi ei julgenud või ei tahtnud avada, sest tundsin tugevalt, kuidas keegi istub mu voodi serva peal, vaatab mind, kummardab minu näo kohale, justkui kontrollimaks, kas minuga on kõik hästi, siis tõuseb püsti ja eemaldub vaikselt. Sellel samal hetkel mõistsin väga selgelt, miks see tegelane oli tulnud. Sõnum mulle oli, et selle sõbraga on kõik korras ja et see ei ole minu süü.
Pärast seda ööd ei olnud ma ennast tükk aega nii kergena tundnud, suudan nüüd vabalt vestelda sellel teemal ilma, et lõug värisema hakkaks.
Viimasel seansil lihtsalt magasin, sügavalt, samal ajal, kui kõrval sõbral olid jällegi omakorda tugevad emotsioonid, taipamised ja mõistmised.
Seda siin kirjutades saan isegi aru, et see on olnud korralik teekond, alustades viie aasta tagusest füüsiliste valude ja blokkidega võitlemisest, kuni siiamaani, kus võibolla alles nüüd saan hakata tegelema asja tuuma ja oma mineviku probleemidega, mis on mind pärssinud ja tagasi hoidnud. Kiht kihi haaval, tasapisi käib see enda alateadvusesse kaevumine.
Kollektiivselt ma ei tea, kas see meid liitis või mitte, aga ma kaldun siiski arvama, et igal juhul on tavaelu mõistes veidrate asjade koos tegelemisel ühendav jõud.
