Menu
LOE ROHKEM sellest, mis on
vabastav hingamine
“Vabastav hingamine on lõppkokkuvõttes praktika, mis muudab hingamise rütmi, mahtu ja suutlikkust. Meie hingamine muudab meie närvisüsteemi ja meie närvisüsteem juhib kõiki meie organeid, sealhulgas endokriinsüsteemi reguleerivat funktsiooni, mis on meie verekeemia, ning see muudab kuidas me mõtleme ja kuidas tajume maailma, mis muudab, kuidas me elame. Seega, kui muudame oma hingamist, muudame me oma eluviisi.”
Edward Dangerfield
Tasakaalustatud närvisüsteem on hea tervise, õnne ja heaolu võti. Ilma hästi reguleeritud närvisüsteemita toimib meie keha vigaselt. See võimaldab stressil, ärevushäiretel, depressioonil ja füüsilistel terviseprobleemidel aja jooksul kuhjuda. Kõik see hakkab aga peegelduma meie psühholoogias.
Teadlik ühendatud hingamine taastab meie tasakaalu ja üldise heaolu tunde. Hingamine muudab kuidas meie närvisüsteem ja aju toimivad. See muudab endokriinsüsteemi, meie hormonaalset tasakaalu ja meie vere biokeemiat. Hingamisteraapia muudab meie enesetunnet ning seda, kuidas me ümbritsevate olukordade ja maailmaga suhestume ning läbi saame. See suurendab meie emotsionaalset suutlikust ja vastupidavust.
Vabastav hingamine muudab, kuidas me elame.
Meie igapäevaste hädade põhjustajaks on krooniline stress selle erinevates vormides. Stressi on võimalik näiteks kogeda: frustratsioonina, ärevushäire, viha, hirmu ja ka depressioonina. Need kõik on põhjustatud enamasti sama mehhanismi poolt – emotsioonide allasurumine. Sarnaselt on seda ka trauma, mis on tagajärg kui puudub turvaline keskkond kus väljendada oma emotsioone ja tundeid.
Kui me surume oma emotsioone piisavalt kaua alla, siis see energia suunatakse ümber ja säilitatakse meie alateadvuses. See toimub meie närvisüsteemis raku tasandil. Isegi allasurumise mehhanism ise võib muutuda alateadlikuks toiminguks. Meie emotsioonid jäävad meie kehasse kinni, kuid teadvuse eest jäävad nad peidetuks. Me võime endiselt neid tundmusi tunda, kuid me pole neist teadlikud. Samal ajal võime ka muutuda tuimaks ja lahtiühendatuks oma tundmustest ning sealhulgas ka kehaosadest, kus need tundmused on salvestatud. Selle tulemusena võib meis välja areneda:
- dissotsiatsioon (lõhestumine)
- tuimus
- tardumise reaktsioonid
- raskused keskendumisega
- depressioon
- ärevushäired
- suurenenud tundlikkus
- kiire ülereageerimine
- kontrollivajadus
- suutmatus kokku puutuda või välja kannatada kindlaid olukordi ja emotsioone
- pidevalt samasuguste inimeste ligitõmbamine enda suhetesse, jne.
Dr. Bruce Liptoni sõnul, vähemalt 95% meie mõtetest on alateadvuslikud. See tähendab, et vähemalt 95% meie elust on juhitud meie alateadlike programmide poolt – alateadlikud uskumused, mõtted ja reaktsioonid.
Kui meie poolt allasurutud emotsioonid suunatakse meie alateadvusesse, siis seal muutuvad need automatiseeritud alateadlikeks mõtlemise ja käitumise mustriteks. Need mustrid hakkavad juhtima meie igapäevaseid valikuid ja otsuseid, ja seega kogu meie elu.
“Traumaatilised sümptomid pole põhjustatud sündmusest endast. Need tõusevad esile, kui üleliigne kogemusest tulenev energia pole saanud kehast lahkuda. Energia jääb närvisüsteemi kinni, kus see võib kahju teha meie kehale ja meelele.”
Peter A Levine, PhD
See pole psühholoogiline, vaid füsioloogiline.
Psühholoogia on pigem nagu kõrvalmõju, mis peegeldab meie närvisüsteemi seisundit, meie füsioloogilist poolt.
Lood, mida räägime ja pidevalt kordame endale, on meie aju püüd mõista mis meiega juhtus, või mis meiega parajasti toimub. See on püüd leida lahendus, ja parandada toimunut. Seega, lood on käivitatud meie närvisüsteemi seisundist tulenevalt, kuid seni kuni me ei muuda oma füsioloogilist seisundit, jääb meie psühholoogiline seisund samaks.
“Sa ei pea teadma oma loo üksikasju selleks, et olla suuteline ümber seadistama sümptomeid ja tulemusi.”
Peter A Levine, PhD
Kõik stress on põhimõtteliselt füsioloogiline. See on neuroloogiline ja asub meie närvisüsteemis. Stressi tekitavad närvisüsteem ja aju, kuid stressi kogetakse kehas endokriinsüsteemi kaudu. See on meie närvisüsteemi reaktsioon stimulatsioonile, mis tekitab meie kehas pingeid. Stress on kaitsemehhanism. Kui me oleme stressis, siis me oleme kaitseseisundis – ellujäämisseisundis. Endokriinsüsteem on süsteem, kus elektrilised närviimpulsid tõlgitakse keemilisse keelde. See muudab meie vere keemiat, mis omakorda võimaldab meil kogeda närvisüsteemi impulsse emotsioonide ja tunnetena.
Emotsioon on keha keel. Kui tunneme emotsioone, edastab meie aju meile teadlikku või alateadlikku infot. Emotsioon paneb meid tegutsema, olgu selleks siis kriisis ellujäämine või lõõgastumine, kasvamine ning ellujäämine liigina. Emotsioonid ja tunded on see, kuidas me kogeme ennast ja meid ümbritsevat maailma. Need on vahendid, mille abil me kogeme elu. Kui me surume oma emotsioone alla, siis me surume alla ka oma võimet kogeda elu terviklikult ja täielikult. Ja meie reaktsioonid paljudele eluolukordadele võivad muutuda sobimatuteks.
Kuidas me taastame vabastava hingamisega kergust ja heaolu?
Sügava taastava töö vahenditena kasutame hingamist, kehatööd ja muusikat.
Teadlik ühendatud hingamine on mootor, mis võimaldab meil muuta meie teadvuse seisundit, aktiveerida neuroplastilisust ja luua ühenduse oma alateadvusega. See närvisüsteemi aktiveerimine loob võimaluse vabastada oma kehast sinna kogunenud stressi, emotsioonid ja traumad.
Tedlik kehatöö aitab esile tuua kehalisi alateadlikke pingeid ja toetab hingajat raskete aistingute ja emotsioonide ajal, luues ko-regulatsiooni. Korrektne ja asjatundlik keretöö aitab lahti laskmise protsessile kaasa.
Muusika toetab meid rännaku läbimisel. See võib toimida käivitajana, rahustajana, turvalise ruumi loojana ning mängib ankru rolli kohalolekusse.
Kõigi nende vahenditega võimaldame ja toetame oma närvisüsteemi eneseregulatsiooni, mis loob tervenemist ja vabanemist meie kehas ja meeles.
See võimas hingamispraktika koos teadliku kehatööga viiakse läbi pöörates tähelepanu nii traumadele kui ka inimeste taluvuse piire silmas pidades.
“Keha on loodud uuenema läbi pideva enesekorrigeerimise. Need samad põhimõtted kehtivad ka psüühika, vaimu ja hinge tervendamise kohta.
Peter A Levine, PhD
Enamik inimesi kasutab hingamisel ainult 20-30% oma kopsumahust.
Kui hingame ainult murdosa oma kopsumahust, peame hingama palju. Kui hingame kiiresti ja palju, siis aktiveerime oma närvisüsteemi sümpaatilise haru ja aktiveerime stressireaktsiooni.
Nagu ütleb närvisüsteemi ja hingamistöö spetsialist Edward Dangerfield: „Kujutage ette – kui me suurendame oma kopsude mahtu, siis mis juhtub, on see, et me hakkame hingama vähem. Paljud uuringud on tõestanud, et kui me hingame vähem, oleme vähem stressis. See tähendab, et meil on vähem adrenaliini ja kortisooli, mis tähendab, et oleme vähem happelised, mis tähendab, et oleme aluselisemad, ja nagu paljud uuringud näitavad, et vähk kasvab ainult happelises kehas. Kui saame muuta hingamisrütmi, saame muuta kogu lihaskonna mahtu, dünaamilisust ja puhketoonust. Mis tähendab, et saame luua rohkem aluselist keha seisundit.”
“Põletik on depressiooni ja ärevushäire füsioloogilise seisundi võtmetegur, mis mõjutab ja on mõjutatud meie keha biokeemilise seisundi poolt.”
Satori Clarke
Ülevalt alla ja alt üles protsess.
Maailma juhtiva traumaatilise stressi eksperdi dr. Bessel van Der Kolki sõnul on meie ajus ja närvisüsteemis homöostaasi tekitamiseks kaks võimalust. Need kaks on traumaatilise stressi mõistmisel ja ravimisel kesksel kohal. Ta nimetab neid ülalt alla ja alt üles protsessideks.
“Ülevalt alla reguleerimine hõlmab otsmikusagara (teadlikkus) võime tugevdamist, et jälgida oma keha aistinguid.
Alt üles reguleerimine hõlmab autonoomse närvisüsteemi ümberkalibreerimist. Autonoomsele närvisüsteemile pääseme ligi läbi hingamise, liikumise ja puudutuse.”
Vabastava hingamise seansil kasutame hingamist, liikumist ja puudutust, et pääseda ligi autonoomsele närvisüsteemile. Lisaks kasutame aistingute jälgimiseks ja kogemiseks muutunud teadvuse ja teadlikkuse seisundit.
Meie kehal on loomulik intelligentsus end tervendada ja parandada. Kuid selleks, et süsteem saaks taastada oma loomuliku homöostaasi, peab see olema olekus ja ruumis, mis võimaldab iseregulatsiooni.
